49-aastase Andrei toetamine

Andrei lugu võiks olla hoopis teistsugune. Kuid kahjuks juhtus nii, et tema sünd siia ilma toimus aasta viimasel päeval, 31. detsembril 1969.

Nii nagu kõik, võtsid ka meedikud vana-aastaõhtul vabamalt ega soovinud tegelda vastsündinutega. Vana-aasta viimasel, sedapuhku saatuslikul päeval algasid Andrei emal Niina Golovanil tuhud, kuigi arvestuse kohaselt oleks ta pidanud sünnitama kahe kuu pärast. Niina räägib, et keegi ei tahtnud sel päeval teda opereerida ning talle anti lihtsalt rahustit ja unerohtu.

Esimesel jaanuaril otsustati sünnitus vastu võtta, see kestis kolm tundi.
Algul öeldi talle, et laps sündis haigena. Hiljem tuli arst ja ütles, et laps sündis patoloogiaga. Laps oli nõrk, kaalus vaid 2 kg ja 400 g.

Viiendal päeval tuli haiglasse jurist, kes hakkas Niinat veenma, et too lapse ära annaks. „Teie laps ei hakka kunagi kõndima ja ei saa kunagi terveks,“ öelnud ta.

Niinale, kes oli ise sportlane, oli see suur šokk. Kas tõesti ei suutnud ma sünnitada tervet last? Talle kinnitati, et tegemist oli sünnitraumaga. Lapse jalad olid väärasendis, peaaegu vastu pead. See oli kohutav vaatepilt. Õnneks oli laps veel pisike ja Niina veel noor, 23-aastane.

Poolteist kuud võitles ja vaidles Niina oma lapse nimel ega nõustunud temast loobuma. Ta teadis, et suudab haige poja eest hoolitseda. Poiss sai nimeks Andrei. Lõpuks arstid ja juristid nõustusid ning andsid lapse allkirja vastu emale.

Niina tänab doktor Klotskovat, kes teda psüühiliselt nõustas ja toetas ning julgustas Andreiga toime tulema ja veel lapsi saama. Niina sünnitas veel kaks poega. Nooremad vennad olid aktiivsed, võtsid Andrei endaga igale poole kaasa ning tegelesid temaga. Koos treeniti, mängiti ja sporditi.

Algul oli Andrei invatoolis, hiljem osteti pedaalidega lasteauto, kus ta sai oma jalgu treenida. Kolme aasta pärast sai poiss juba kõndida ja käsi liigutada ning istus koos perega laua taga ja sõi iseseisvalt. Kui Andrei sirgus, suunas ema ta sportima ja paravõistlustele ja ka -olümpiaadile. Sealtpeale liikusid asjad ülesmäge ja kõik läks paremuse poole. Andrei osales paljudel võistlustel ja olümpiaadidel, võitis hulga medaleid, elas aktiivset elu ja oli väga liikuv.

20-aastaselt tahtis Andrei tööle minna. Jaan Toom oli see mees, kes teda aitas, leides talle esimese töökoha transporditöölisena kaupluses. Hiljem sai Andrei tööd ujulas, kus töötas aastaid kojamehena, enne kui jälle ratastooli sattus.

Nimelt hakkas Andrei mingil hetkel tugevasti lonkama. Läks arsti juurde. Analüüsid näitasid, et kõik on korras. Aga arst ütles, et oleks tarvis teha väike operatsioon ja kohendada õlga. Käidi kolme neurokirurgi jutul. Kõik väitsid nagu ühest suust, et doktor Laks on parimaid kirurge ja teeb väga head tööd ning et karta pole midagi. Niina ise oli selleks ajaks läbinud kaks operatsiooni. Teda oli kahel korral toodud varjusurmast tagasi ja ta uskus siiralt arstidesse ja meditsiini.

Andrei operatsioon kestis neli tundi, kuid midagi läks valesti, kuna juba nelja päeva pärast tehti uus operatsioon ja pärast seda šokeeris Niinat poja seisund.  Mitte keegi haigla töötajaist ei suutnud selgitada, miks noor mees, kes läks omal jalal haiglasse õlaoperatsioonile, oli nüüd lihtsalt üks liikumatu keha, kes ei saa isegi tualetti minna. Algul lootis ema, et see on lihtsalt operatsioonijärgne šokk ja et poeg hakkab peagi taas kõndima. Kahjuks aga nii ei läinud, vaid noormehe seisund halvenes veelgi. Lihased ei kuulanud enam sõna ja Andrei ei saanud end liigutada.

Raviarsti sõnul vigastati operatsiooni käigus selgroogu ja kindlasti ei tohi talle ravimassaaži teha. Niina oli sunnitud saatma poja taastusravile Haapsalu Neuroloogilisse Rehabilitatsioonikeskusesse, kus Andrei oli varemgi abi saanud. See kõik aga maksab: ravimid, hügieenitarbed, kütusekulu, lisaks ravikulud, kuna pärast esimest kuuri on taastusravi tasuline.

Ema kaebuste peale kutsuti kokku arstlik komisjon, kus väideti, Andreid isegi läbi vaatamata, paberite järgi, et kaebusteks pole alust. Et operatsiooni eeskirju ei ole rikutud ja midagi pole valesti tehtud. Pakuti välja ka võimalus tellida erapooletu komisjon, see aga on väga kallis ja pensionäril pole seda raha mitte kusagilt võtta.
MK-Estonia tegi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse päringu Andrei operatsioonide ja ravitoimingute kohta ning palus selgitust, miks on tulemus nii masendav.

Haigla kvaliteediteeninduse juht Marina Kaarna vastas, et 2008. aastal kutsuti kokku Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon, kes otsustas, et operatsioon on hädavajalik, kuna Andreil oli tõsine terviseoht. Kuid ei aidanud ei esimene ega ka teine operatsioon, kuigi ekspertide sõnul tehti kõik õigesti.

Nii Andrei kui Niina ütlevad, et Haapsalu rehabilitatsioonikeskuses saadav taastusravi on tõhus ja sealne personal on väga mõistev ning abivalmis. Ent Niina Golovan ei usalda enam Eesti arste ja meditsiini, ja põhjusega.Ta soovib, et saaks saata poja kellegi pädeva spetsialisti juurde kas Soome või Venemaale, kus on vastavad spetsialistid.

Siinkohal palumegi teie abi – ligikaudu 500 eurot kütuseraha ja taastusravi jaoks.  Meie MTÜ suhtleb hetkel Moskva ja Peterburi kliinikutega, et saaksime sügisel saata Andrei sealsete spetsialistide juurde uuringutele. Uuringud (koos elamise ja reisikuludega) lähevad maksma ~2000 eurot. Lisaks, kui uuringud on edukad, siis ka edasine ravi, mille maksumus ei ole hetkel teada. 
Aitame siis kõik koos Andreid ja Niinat.

Kuidas Sina saad aidata?

Pangaülekanne:

LHV Pank
Konto nr: EE167700771002598797
Swift/BIC: LHVBEE22
 
Swedbank
Konto nr: EE672200221046387155
Swift/BIC: HABAEE2X
 
SEB
Konto nr: EE101010220101993019
Swift/BIC: EEUHEE2X
 
Saaja: Naerata Ometi MTÜ
Selgitus: Andrei toetuseks

SMS-annetus:

SMS numbrile 13013 märksõnaga Naerata andrei annetad 1,6 eurot
SMS numbrile 13017 märksõnaga Naerata andrei annetad 3,2 eurot

Toeta pangalingi kaudu:

Summa:

Hakka püsitoetajaks:

Täida ära püsitoetuse ankeet SIIN